Mis nüüd siis juhtus? Veel üks blogi ? Miks ma seda teen? Kas mul aega mujale panna ei ole?
Ma hoopis väga loodan, et suudan sellega hoida nii enda aega kui ka hobuseomanike aega ning närve.
Sadulapassimine on ilmselt üks suurematest "ebateadustest". See on just see, et kui näib, et kõik on selge, siis ilmub mu ette hobune, kes kummutab kõik mõistuse reeglid ja ka loodusteaduste seaduspärasused sinna otsa. Selles töös ei ole olemas kahte ühesugust päeva ega peaaegu mitte ühtegi teineteisega täiesti sarnanevat juhtumit. See ei ole täppisteadus, see on kogemuste loominguline kasutamine, kus iga uus lahendus sisaldab endas eelnevate taaselustamist ja oma uut unikaalset elementi. See on just see, miks see töö on nii uskumatult huvitav, samas painavalt raske. Raske just selle pärast, et iga lahendi jaoks on nii palju seda mõjutavaid tegureid, et nende kokkupanemise õnnestumine ei ole alati garanteeritud ning alati jääb õhku just see, mis rikub kõiki maailmas seni kehtinud reegleid.
Teen seda tööd tänaseks iseseisvalt oma sadulad müüvas, parandavas, toppivas ja passivas ettevõttes kolmandat aastat. Mul on olnud õnne kohtuda sadade hobustega meie pisikeses Eestis ja nii mõnegagi teispool merd. Mul on olnud ka õnne, et seda tööd enne 7 aastat teinud Kristin Kerem võttis vaevaks ja mind sisse juhatas sellesse maailma. Ja, et mul on kogenud ja ülitore kolleeg Anita Kaakkola, kes küll hoiatas, et sadulate lahti võtmine on hukatuslikule teele minek, aga keda ma ei kuulanud. Ja kuidas ma olekski saanudki, sest erinevalt Soomest, kus tal selle jaoks on eraldi sadulsepp, seda meil siin pole. Fantastiline on olnud suhelda Nikki NewCombega, kelle kogemused sadulate ehitamisel on olnud nii inspireerivad, et ma vahel usun tõesti, et kõik on võimalik. Kogu see huvitav seltskond, kellega koos Inglismaal Society of MAster Saddlers baaskursustel õpitud, vaieldud ja nägemusi jagatud sai. Ja Black Country pere, kel polnud vähimatki selle vastu, et mu sadulatoppimise vilumusele lihvi anda ning pühendada sadularaamide kiivalt varjatud hingeellu. Mul on olnud õnne ja ma ei saa seda tööd enam maha jätta isegi kui see sööb vahel mu närvid ja jätab une lühikeseks, kulutab kummid siledaks ja närib kindad auku.
Blogi saab olema koht, kuhu saab kirja nii minu kui ilmselt ka paljude teiste kolleegide ja seotud erialade inimeste õpetusi, tähelepanekuid ja lõputult illustreerivaid pilte.
Olenemata kõigest, ei ole sadulapassimine siiski raketiteadus ning iga hobusele sadulat selga panev inimene peaks mõistma nii mõndagi, et oma hobust valust säästa ja omada ka ise meeldivat ratsutamiselamust. Mõistes enamat, oskab igaüks ka enamat küsida ja tahta.
Raskeim osa on ikka alustamine. Samas hea algus on pool võitu. Seda, millest kirjutamist alustada oli väga raske otsutada. Järgmisena, ehk esimese sisukirjena saab kirja lugu sellest, mis vanasti kõik sadulad sobisid ja enam mitte - mis juhtunud on ?
