Läheb lahti. Kirjutan täna lubatud teemal ehk sellest, mis on viimase 20 aastaga nii hullusti muutunud, et enne sobisid sadulad ilma suuremate probleemideta ning nüüd on üks pidev ja igapäevane teema selle ümber, kuidas üks ja teine sadul ei sobi ei hobusele ega ratsanikule.
Seda, et mehed olid ennemuiste rauast, seda niikuinii, kuid tegelikult on siin kõigele loogiline seletus ning paratamatu tõdemine, et ajas on toimunud muutusi.
Kõigepealt vaatame hobuseid, keda 20 ja enam aastat tagasi kasutati ja milleks kasutati. Valdav osa hobustest, keda siin sportimise eesmärgil kasutati olid kas täisverelised, trakeenid või nende ristandid. JA loomulikult kasutati neid sportimiseks, mingisugust sellist meeldivat ajaveetmisvormi hobuse seljas eriti ei aksepteeritud. Need hobused olid kõik võrdlemisi sarnase tüübiga ning nende kasutus ka sarnane. Sadulad tehtigi sarnased ja taolise tüübiga hobustele, kellede seljad olid veidi nõgusad, turjad pikad hästi arenenud ning üldine laius turja ja selja kohalt tänapäeva mõistes kiitsakas. Üldjoontes erinesidki sadulad teineteisest peamiselt raami laiuse osas ning ka istme suuruse osas. Vaadata tuli seda, et sadul ei satuks kontakti hobuse turjaga ja seda ka tehti. Samuti vaadati siiski, et sadula tope oleks hobusele kaitset pakkuv. PAratamatult ei pööratud hobuse sooritusvõime ning käitumise põhjustele sel määral tähelepanu nagu tänapäeval. Viletsa sooritusvõimega hobused lihtsalt prakeeriti. Ehk siis teatud protsent ebastandartseid versioone läks lihtsalt ajaloo prügikasti.
Ratsanikeks olid valdavalt mehed, seega ei tekkinud ka küsimusi vaagna laiuse jms osas. Sadulad olid tihti ehitatud üsna lameda põlvekoha ja istmega, mistõttu seal puudus nii fikseeriva ja kindlat jala pikkust nõudev koht põlvele, nagu seda tänapäevane mugav ratsanik otsib. Suudeti ja sõidetigi lihtsama ülesehitusega lamedate sadulatega.
Mis täna teisiti on ? Kõige olulisem muutus on toimunud hobustes. Enamlevinud kasutushobune on soojavereline ratsahobune, kes muutub järjest massiivsemaks ja suuremaks, selja poolest tugevamaks ja sirgemaks ning liikumised avaramaks ja ulatuslikumaks. Aga oluline on veel see, et ratsutamises on saanud massiline harrastus ning aja veetmiseks kasutatakse kõikvõimalikku tõugu hobuseid, nii külmaverelisi veohobuseid kui kiitsakaid ahhaltekini tõugu hobuseid. Sinna vahele kõik ponitõud, aborigeensed tõud jm. Need hobused on oma kehaehituselt lihtsalt uskumatult erinevad. Ning lisaks on muutunud ajas veel üks oluline detail. Nimelt kui ennemalt olid hobused tööloomad ja seejuures kas sportlikus vormis või isegi pigem alatoitunud, siis täna kohtame üha enam ülekaalulisi hobuseid.
Sellest tulenevalt on esiteks muutunud sadulatööstusele esitatavad nõuded eeskätt erineva kehaehitusega hobuste vajadustele vastu tulemiseks. Teiseks esitatakse suured nõudmised sadulapassijatele, kes peavad omakorda suutma teha tööd väga isesuguste lahendustega, sest täna peab ratsutamiseks kõlbama ka kõige sobimatu kehaehitusega hobune. Nende tuhandete erinevate sadulate hulgas orienteerumine on keeruline ning selge on see, et eesti tõugu ülekaalulisele ponile ja sportivale täisverelisele ei saa üht ja sama sadulat paigutada selga. SEe lihtsalt ei ole võimalik.
Muutunud on ka ratsanikud. Tänapäeval võib ratsutada ja ratsutabki igaüks, kellel selle vastu huvi on. Põhimõtteliselt eelkooliealistest lastest kuni korpolentsete vanadaamideni. Vahet ei ole ja sadulaid peab jaguma kõigile. Samuti otsitakse rohkem mugavust ning ka kompensatsiooni oma viletsavõitu ratsutamisoskusele. KAhtlemata on ratsanike üldine tase tänapäeval oluliselt rohkem kõikuv. Sadulatele paigutatakse suuri patju ja mängitakse istme kujuga, et igaüks saaks leida endale midagi, mis teda kõige paremini toetaks. Põhimõtteliselt istakutreenitusel ei ole enam ammu sellist tähendust, üha enam oodatakse, et sadul töötaks ratsaniku eest ja osalt ta seda ka teeb. Kuid kui palju on erinevaid inimesi ja nõudmisi ?
Olukorras, kus sadulaid toodetakse erinevate mõeldavate harrastuste tarbeks, sadadele erineva kehaehitusega hobustele ning tuhandetele isesuguste nõudmistega ratsanikele, on hobuseomanikul äärmiselt raske orienteeruda ning valikuid teha. See ongi muutunud. Sarnastest sadulatest , sarnase tüübiga hobusel ning oskuslikel sporratsanikel on saanud sadulad väga erineva tüübiga hobsutele, mõeldavate ja mõeldamatute harrastuste tarvis ning isegi kujutlematult erinevate ning erinevate oskustega ratsanikele.
Nii on ajaga tekkinud sadulsepale uus oluline ülesanne või siis täiesti eraldiseisva ametina sadulapassija. See on inimene, kes on õpetatud ning praktikas õppinud tundma väga erinevate sadulate ülesehitust raamist seal kasutatava niidini. Saanud teatava ettevalmistuse hobuste anatoomia ning füsioloogia osas. Hea on kui käepärast on inimene, kes ei ole treenitud ühte sadulamarki müüma, sest mitte üks sadulatootja ei suuda teha sadulaid kõigile hobustele ning tulemusliku töö tarvis on vaja tunda väga suurt hulka erinevaid sadulaid läbi ja lõhki.
JA olenemata kõigest, ei ole sadulapassijal võimalik anda alati õigeid vastuseid. Seda just seetõttu, et hobused on erinevad, nad on elavad loomad, ratsanikud on erinevad, nende oskused on erinevad ning nende võime vajalikku tagasisidet anda on erinev. Tulemuslik on ainult pikem ning avatud koostöö. On suurepärane kui sadulapassijal on ka sadulsepa või vähemalt teatud tööde tegemise oskused, et suuta aidata sadulate istuvusprobleemide lahendamisel kuni võimaliku piirini. Kõik hobused ei ole standartsed ja neile ei leidugi tehaseriiulis sadulat. NAd kas vajavad sadula ümberehitamist või spetsiaalselt neile tehtud sadulaid.
Nii on ajas muutunud hobused, ratsanikud ja vajadused ning nõudmised. Samuti on tõusnud teadlikkus.
Täna tahab igaüks ratsutada, olenemata oma oskustest, kasutada mistahes talle sümpaatset hobust ning tunda ennast mugavalt ning ennast mitte üleliia oma ratsutamisoskuse pärast muretsema panna. See kõik ongi muutunud võrreldes nende mõnikümmend aastat tagasi kasutataud sarnase tüübiga hobustega, võrdlemisi ühehõlbalise kasutusalaga ning valdavalt meessoost ning lihvitud ratsutamisoskusega ratsanikega. Tänane sadulatööstus töötab maailma eripaigus ja todab tuhandeid eri mudeleid sadulaid. Hobuseid on karvaseid ja siledaid, pakse ja peenikesi ning kõigi nendega tahetakse ratsutada. Rääkimata kõigist erisugustest ratsanikest. Täna tuleb osata teha valikuid, mida paarkümmend aastat tagasi ei olnud vaja teha!
Pildil on tüüpilise paarikümne aasta taguse sadula paneelid. Üsna kitsas paneelide vahe ning väga sügav nurk. Selline sadul istus kitsa seljaga ning esilekerkiva selgrooga nn. katusekujulise seljaga hobuse selga. Täna näeme selliseid juba palju harvem.
Pildil on tüüpiline tänapäevane hüppesadul massiivse ja tugeva seljaga sporthobusele. Paneelide vahe on suur ning paneelide nurk lame. Selline sadul eeldab laia ja tugevalt lihastatud selga, mida näeme tihti huntertüüpi hobustel inglismaal, aga ka paljudel soojaverelistel hobustel.
Pildil on tüüpiline tänapäevane villtoppeline koolisõidusadul. Samuti laia paneelide vahe ning pigem tugeva lihastikuga soojaverelisele hobusele, kellel sadula kandmiseks mõeldud selja pikilihased on hästi arenenud.
Pildil on sadul üleminekuperioodist ilmselt Lätist või Valgevenest. Sadula paneelide nurk on lame kuid kanal võrldemisi kitsas. Selle sadula vanus on umbes 20 aastat. Tabatud on, et hobuste seljad on muutunud laiemaks kuid selline kitsas sadula paneelikanal võib vähegi enam esile kerkivat selgroogu siiski pitsitada.
Pildil tänapäevane hüppesadul, millel on pehmendatud põlvetugi ning anatoomiliselt paigutatud toed.
Pildil on tüüpiline 30 - 40 aasta tagune sportsadul. Sel sadulal puuduvad sisulsielt põlvepadjad, iste on hästi lame ning paneelid õhukesed. Selliseid sadulaid kasutasid enamasti kolmevõistlejad ja seda kõigil aladel.
